Sotsiaalne eksperiment, 84. päev

Kui ma käesolevat katset alustasin, polnud see üldse säärasena, nagu hetkel välja kukkunud on, mõeldud. Töötuks hakkamise tingis vajadus säilitada ravikindlustus. Seni oli too sotsiaalne hüve tagatud mulle alla 3-aastase lapse kasvatamisega. Seega, tegutsesin koheselt – paar päeva pärast Tegelase sünnipäeva olin juba töötu, muidu oleks augusti lõppedes läbi saanud mu ravikindlustus. Haigekassa oli viisakas ning tuletas (vist) kuu enne kindlustuse lõppemist seda sõnumi teel meelde. Millegipärast pean äärmiselt oluliseks, et ravikindlustus oleks, sest iial ei tea, mis juhtuda võib.

Tunnistan, et esimeste päevade-nädalate jooksul ei otsinud ma aktiivselt töödki, sest peatselt oli vaja Tegelasega taastusravile minna. Mõtlesin tol hetkel, et kodus tagasi olles, on aega tööotsingutega tegeleda küll, eriti nüüd, mil Tegelane lasteaias käima hakkab.

Praegu on tavaks saanud igapäevaselt Töötukassa ja CVkeskuse lehel olevatest pakkumistest silmaga üle lasta. Näha on, et tahetakse oskustöölisi. Otsitakse inimesi vahetustega tööle, kuhu näiteks maalt bussiga varahommikul ei pääse ja öö hakul maale koju tagasi saada pole eriti võimalik. Juhul, kui maalt linna bussiga käia, peab lootma suuresti, et tööajad bussigraafikuga klapiks. Auto juhilubade olemasolu tuleb plussiks nii igas kolmandas tööpakkumises. Lapsed on miinuseks. Puudega laps – sajakordne miinus.

Kõige selle juures tuleb jääda mõistlikuks – päris igale poole ei hakka oma CV-d saatma. Või äkki siiski peaks? Ning kuidas jätta tööandjale muljet, et ma pole (veel) täiesti meeleheitel ja kandideerisin pakutavale kohale just sellepärast, et see minus huvi tekitab.

Rohkem ma hetkel ei juurdleks, sest ilmselt läheb mul veel aega, enne kui tööga näkkab, mistõttu saan veelgi muljetada töötuks olemise kõrgpunktidest. Lootuses, et selle postitusega omale karuteenet ei teinud,

Liisbet

Harjumatu vaikus

Nii veider on, kui mõlemad piigad on päeval lasteaias. Vali vaikus ümberringi, mida lõhestab vaid kella (häiriv) tiksumine. Kass on ka segi pööranud – ju ta igatseb laste järele – ning otsib rohkem kontakti. Oleks tal võimalus, poeks vist hambaaukugi, kohe nii kleepekas on teine.

Tüdrukute kodust ära olemine tekitab minus kohati letargiaseguse vabadusetunde, et oh! kus nüüd saab rahus tegutseda ja toimetada! ent samas ei suuda ma end sentimeetritki liigutada. Kerin erinevates tööportaalides kuulutusi läbi ja tõden, et ei sobi kuskile. Pooltele pakkumistele jääb kandideerimata kuna mul pole autojuhilube. Ülejäänud jäävad kõrvale, sest enamasti tahetakse kedagi spetsiifilise haridusega. Heal juhul leidub mõni üksik tööpakkumine, millele olen julgenud oma CV saata.

Mul oli mingi hetk idee, et võiksin näiteks kogemusnõustajaks õppima minna – lapse sünnitrauma ja puudega lapse vanemaks olemise pärast. Ent ma ei vaadanud asja suures pildis ja see mõte sai prügikasti lennutatud. Nagu need teisedki, suure õhina pealt genereeritud ideed.

järjekordne “hea mõte”, mis tegelikult kasutuks osutub

Tegelasel, kellest hiljuti lasteaialaps sai, läheb samuti kenasti. Õpetajate tagasiside on olnud (vägagi) positiivne. Lõuna ajal piiga küll eriti magada ei taha, aga nagu ma olen aru saanud, pole ta seni väga suurt draamat korraldanud ka. Küllap ta lõpuks harjub ja hakkab uinakuid tegema, tuleb lihtsalt aega anda.

Neiuraas tahaks väga Tegelasel abiks olla. Vähemalt nii ta räägib meile õhinaga, et läheb õe lasteaeda kaasa ning hakkab seal Tegelasele suppi söötma, riideid selga panema ja õues ringi kärutama. Meie tema vaimustust paraku ei jaga ning viime Neiuraasu järjekindlalt kohalikku lasteaeda.

Novembris ootab ees Tegelase puude uuendamine. Mingil määral on mul hirm, et äkki võtavad piigalt puude ära ja tunnistavad nõnda lapse imekombel paranenuks. Tobe hirm, aga üllatavalt hästi naha vahele pugenud. Tegutsema ajendas ka kui avastasin, et juulikuist neuroloogi juures käimist digiloos kirjas pole. Helistasin arstile ja kurtsin mure ära, selgitades, et ma oleks äärmiselt tänulik, kui epikriis süsteemi jõuaks. Praegu kaalun puudetaotlusele HNRK arsti ülesmärkimistki, sest äkki võib tarvis minna.

Kirjutamiseni!