Rääkida on raskem

Tere, mu armsad sõbrad ja sugulased ning ülejäänud seltskond! Nii tore on kasutada võimalust üks pisike postitus teieni tuua. Pikema sissejuhatuseta – siit see tuleb.

Märtsis käisime Tegelasega taastusravil. Need kaks nädalat võib kokku võtta lühidalt – laps oli tubli, tegi enam-vähem ilusti kaasa kõik, mida pidi ning tegevusterapeuti ta enam ei kardagi. Peaaegu. Samal ajal kodus said Teinepool ja Neiuraas väga kenasti hakkama… Kuni selle hetkeni, mil Neiuraas haigeks jäi. Aga kõik on üleelatav ja kuidagimoodi tulid nad toime. Mina jõudsin ilmselgelt pingesse minna, sest ma pole seni leidnud võimalust enese kloonimiseks, et samaaegselt olla oma tõbisele lapsele kodus seltsiks ning teisele lapsele HNRK-s jalgadeks (ja lahendada seal majasiseseid logistilisi ülesandeid). Hakka või lausa arvama, et elu ainult ühe lapsega oleks meie perele sobivaim.

Seadsin oma blogi sel aastalgi EBA-le üles. Samas kategoorias, nagu ikka. Lihtsalt mainin, eksole. Oma veebikillukese poolt hääletama ei kihuta, sest seda on niigi näha, et kuidagi harva olen siia sattunud. Pealegi osalevat säärast raskekahurväge, et mis ma ikka piuksun. Aga osa tahaks ju ikka võtta.

Kirjutamisega on lood säärased, et… Esiteks on asju, mille üle ma tahaksin arutleda, aga no mine võta kinni, kas asi on selles, et ma olen liiga arg mõnd teemat torkimaks või kardan kaotada pereblogi raami, mida seni oma meelest olen täita püüdnud. Teiseks, paistab Tegelane olevat pähe võtnud mõtte, et on (kirjandus-)kriitik. Selleks piisab vähesest, nagu tema nähes paberi-pliiatsi järele haaramisest ja juba veab piiga suunurgad ähvardavalt allapoole, täites õhustiku nutueelse pingega. Vot katsu siis midagi luua! Juba eos tahetakse siin majas loomingulisusele kriips peale tõmmata. Nii on kohe täitsa nüri olla. Ja blogis vaikus.

Kuna mul rohkem uudiseid teile jagada pole, on tänaseks minu poolt kõik. Kirjutamiseni!

Kõige lihtsam on ära minna

Kell oli öö, kui ma alustasin käesoleva postituse mustandi kirjutamist. Laps nohises mu kõrval magada ning meie värskeim pereliige, noor kassiisand, pidas parimaks võimalikuks kohaks, kus nurruda, minu selga. Kuna mul und ei tulnud, näis pastaka ja paberi järele haaramine, et mõned mõtted üles tähendada, ideaalsena. Päevasel ajal kipub nii minema, et kui mind tabab mõni hea vaimusähvatus, jõuab see enne hääbuda. Ja päris pooleminutilisi lugemispalasid treida pole nagu ka mõtet. Aga näete, tekst ongi juba veerema saanud. Umbes nagu mõnel poliitikul, kes püüab kõigest väest pääseda lihtsale küsimusele selgesõnaliselt vastamast.

Esialgu oli mul plaanis jagada teiega seesuguseid ebaolulisi ja kasutuid teadmistekillukesi, et ma mõni aeg tagasi kahest näoraamatu grupist ära tulin. Üks oli lastekasvatuslikke vaateid kätkev, kus ma nagunii eriti aktiivne polnud – ei rääkinud teemadele kaasa ega teinud ise uusi arutelusid; ning teine oli juulibeebide grupp, Tegelase ootusaja kaasvõitlejatest seltskonnaga. Viimaste seast tulin tegelikult päris raske südamega ära, kuigi juba mõnda aega olin ennast seal pisut võõrana tundnud.

Ent kui ikka iga kord midagi justkui kriipima hakkas, kui mõni teine ema oma lapse arengut ja/või edusamme ülejäänud grupiliikmetega jagas, siis näis lahkumine parima otsusena. Jah, ma oleksin võinud ju juulikate sekka edasi jääda ning teated välja lükata, aga mul on mõnikord taoline loll komme, et lähen ja torgin just seda asja, mis mulle eriti haiget teeb. Grupis jätkamine oleks pidevalt nina alla hõõrunud asjaolu, et mu laps oma eakaaslastele kuidagi järele ei jõua. Nii näis lihtsam kõik sillad põletada ja niisama, ilma midagi kostmata, minema tõmmata.

Tagantjärgi on natuke kahju.
Aga noh, #krdilollLiisbet

Tahtsin veel pisut jaurata sellest, kuidas ma end taas olen hakanud puuris istuva kodukanana tundma, aga tõenäoliselt pole mingil vigisemisel mõtet, sest seda morniilmelist puuri on endale võrdlemisi lihtne ümber manada. On vaid kättevõtmise asi puurivarbad lahti murda. Kunagi ammu aitas kaasa blogi nime muutus. Praegu on vaja midagi muud, ja olgugi, et mul pole aimu, mis võiks abiks olla, siis on lõpuks kõik ikka mu oma teha. Loodan, et suudate olla mõistvad, kui siin vahepeal veel mõni pikem blogipaus on. Ma püüan samal ajal oma puurist välja pääseda.

Lõpetuseks jagan teiega veel kaht enda tehtud luuletusehakatist. Ja ma ausõna, püüan järgmisel korral veidi asjalikuma postitusega hakkama saada, kui täna. Kirjutamiseni!

Ööd enne
Ööd praegu

PS! Kui juhtumisi pühapäeval valima lähete, lähtuge inimlikkusest, eks?

Seltskond täieneb

Möödunud nädalal tuli Teinepool ühel õhtul koju, endal kassipoeg jooseptootsilikult põues peidus. Tõi noore nurrmootori meie juurde elama. Esialgu olin ma pisut nördinud, et Teinepool minuga lemmiklooma võtmist kooskõlastanud polnud (ja võib-olla oli asi selleski, et teadsin mu vanematekodus olevatest kassipoegadest, kellest ühte igatsesin meie majapidamisse tuua, Teisepoolele eelnevalt ajudele käies, et ta lõpuks lihtsalt alla annaks ja nõustuks). Ent ma leebusin küllaltki kähku.

Meil on nagunii olnud juttu sellest, et kodus võiks mõni neljajalgne sõber olla. Teinepool on tavaliselt arvanud, et see võiks koer olla ja mina olen sõnakalt veendunud olnud, et kass ja ainult kass ja minu poolest võib koera võtta siis, kui me oma maja soetame. Samas on need jutud lemmiklooma perre võtmisest olnud rohkem stiilis kunagi kauges tulevikus… Ent nähtavasti jõudis see tulevik pisut varem kohale.

Ja nüüd on meiega 3-kuune kassihakatis, kes oma eale vastavalt on väga mänguhimuline. Usin luuramise harjutamine kujutab esmajoones ohtu sokistamata varvastele ja muudele veidrustele, nagu liiga maadligi lehvivad seelikusabad või laudlinad. Paistab, et kassipoeg on meiega juba kenasti kohanenud. Ronib sülle nurruma ja öösiti tuleb voodi jalutsisse magama. Tegin talle küll pesagi valmis, aga hetkel ei paista kiisu sellest suuremat arvavat.

Lastele uus pereliige meeldib. Eriti Neiuraasule, kes muudkui võtaks kassi sülle ja tassiks teda ringi ning aina mängiks temaga. Esimestel päevadel oli Neiuraas temast sellises vaimustuses, et ei tahtnud kassipojal magadagi lasta. Pika selgitamise peale jäeti kiisu rahule, aga me Teisepoolega peame pidevalt Neiuraasule meelde tuletama, et ta niisama kassi ei väntsutaks.

Tegelasele meeldib pigem eemalt jälgida, kuidas vanem õde kassipojaga mängib. Ettevaatlikult kassi paitada (ema-isa abiga) kõlbab samuti, aga hoidku selle eest, kui loomake järsku Tegelase juurde tuleb (või hüppab või möödudes riivab) – siis kostub lapse poolt ärev hädaabikutsung. Loodetavasti ajapikku Tegelane siiski harjub meie värskeima pereliikmega. Muidu on küll pisut nadi olukord.

Kirjutamiseni! 🐈