Tagasivaade, punktides

Kuna neljandik aastast 2020 on juba sujuvalt möödunud, ilma, et ma siia kordagi nägu oleks näidanud, teen lühiülevaate meie perega juhtunud sündmustest. Punktidena, nagu lubatud. Et võimalikult lühidalt saaks. Ega ma ilmselt kuidagi pikemalt (enam) oskakski.

  1. Tegelase puue sai ilusti uuendatud ning pikendatud ja lausa vunki juurde. Kahe aasta pärast novembris, on tõenäoliselt oodata uusi (vanu) mõtteavaldusi selle kohta, millist ärevust see minus tekitab, et lapsel taas puuet uuendada vaja.
  2. Veebruarist alates pole ma enam #tüütutöötu, vaid lihtsalt tüütu. Tööle õnnestus saada ilmselt õigel hetkel, ent mingil seletamatul põhjusel ei tunne ma, et see töö mind õnnelikuks teeks. Lisaks näib mulle, et eelmise töökoha tume vari laiutab paksu pilvemassiivina mu pea kohal, olles alaliseks saatjaks veel päris pikka aega. Samas pole välistatud seegi, et ma olengi üks sitt inimene ning süüdistan oma vigades ja tegemata jäänud asjades teisi.
  3. Koroonakriis tekitas Teisepoolel võimaluse rohkem aega meie tütardega veeta. Ega tal muud üle jäänud, kui ühe piiga lasteaias oli käigus vaid valverühm ning teise piiga oma oli hoopiski suletud ja lapsi ei saanud naise hoole alla jätta, sest viimane oli tööl. Viimaste kuude jooksul tuli loendamatutel kordadel ette seda, et kahetsesin oma tööle saamist – töötu olles saanuksin mina ju lastega kodus olla ning Teinepool rahumeeli tööl minna anda. Ega need oleksid-poleksid midagi enam muuda ja mingi suvalise tüübi majanduslik kokkukukkumine oluline pole, kui majandust ootab nagunii ees krahh koroonalaine tagajärjel.
  4. Pisut positiivsemal noodil lõpetada püüdes – saime lõpuks kätte Tegelase jaoks mõeldud alternatiivkommunikatsioonivahendid (silmajälgija ning kommunikaatorprogramm). Avastamist ja õppimist on meile, vanematele, küllaga. Tegelasele on mängud ja kommunikaator natuke tuttavamad, ent temagi läks elevile kui sai siin paari silmajälgija kasutusvilumuse süvendamiseks mõeldud mängu (taas) proovida.
Päeva õppetund: kui ikka oled malakas, siis selleks ka jääd.

Tervitustega,

Liisbet

Briljantsed jõulud

Kuna oma katsumustest juba rohkelt kõnelenud olen, on tagumine aeg oma piigadest juttu teha.

Tegelasega käisime ära Haapsalus. Selle aasta viimane raviperiood kulges võrdlemisi meeleolukalt. Esmalt seepärast, et esimesel nädalal oli kolmel õhtul jutti tegemisi ja etendusi ja kontserte, millega sealviibijatele meelelahutust pakuti. Teise nädala alguses peeti ära jõulupidu, millele eelnes üks vahva etendus lastele (piiga nautis seda väga) ning kulmineerus Jõuluvanalt kommipaki lunastamisega. Tegelane sai oma noosi kätte patsu eest, sest olematu lavanärviga saatja (mina), keeldus tungivalt luuletusi ette kandmast ja lühikeste jõululaulude laulmisest.

Ent Haapsalus käib Tegelane siiski taastusravil, mitte niisama lõbutsemas, kuigi eks see ole, et kui toredate terapeutide seltsis kõik sujub, läheb tuju juba iseenesest rõõmsaks ning veab naerugi kohale. Viimasel korral andis endast tugevasti tunda lastega tegelevate terapeutide põud – logopeedi lihtsalt polnud ning tegevusterapeuti ei saanud ilmselt kõigi parasjagu ravil viibivate laste graafikuisse paigutada. Samas tagati, et aeg niisama tühja ei läheks ja seetõttu sai Tegelane proovida tema jaoks midagi uut – vibroakustilist ravi. See nägi välja nii, et tuli heita ühele voodile pikali, panna kõrvaklapid pähe ning samal ajal kui kõrvaklappidest muusikat või linnulaulu kostus, värises voodi külje all. Säärane protseduur kestis ligikaudu pool tunnikest ning lõpuks on tunne, nagu oleks kõik siseelundid läbi masseeritud. Kuidas ma seda nii täpselt tean? Mul lubati Tegelase turvatunde (ja ohutuse) pärast tema juurde pikali heita. Lapsele kõrvaklappide pähe panemisest loobusin küll mingil hetkel – need olid Tegelase jaoks suured ning ei täitnud oma eesmärki.

Et elu oleks ravil viibides võimalikult põnev, leidis Tegelane, kes nagunii Haapsalus olles ennast rahulikult unemaale saata ei lase, uue viisi magama jäämiseks – aknalaual. Mõnel õhtul jäi sellestki väheks ning me käisime esimesel korrusel liftide ümbrust uudistamas, et hiljem, palatisse minnes, taas aknalaual – õue vaatamisega – lõpetada. Õnneks, ja ikka tõesti, vedas meil palatinaabritega, kes ei lasknud ennast väga häirida taolistest ringikondamistest.

Pärast Haapsalu perioodi jätkas Tegelane kenasti lasteaias. Temaga on seal kasutatud Tobii seadet ja kommunikaatori kasutamist harjutatud ning kavatsevad jätkata, kuna näevad selles Tegelase arengule kaasa aitamises potentsiaali.

See on fragment Tegelase poolt silmadega “joonistatud” pildikesest.

Samal ajal kui meie Tegelasega Haapsalus liftidega lustisime (järjekorras oodates ja neisse kinni jäädes), oli Neiuraas Teisepoole seltsis ning pidas ennast väga ontlikult üleval. Piiga oli nimelt avastanud ühest Hansaposti kataloogist nukumaja, mis talle pildilt vaadates väga armsaks sai. Lausa nii armsaks, et vedas toda kataloogi absoluutselt kõikjale kaasa, näidates Teisepoolele igal vabal võimalusel selle ihaldusväärse nukumaja pilti. Teinepool olla siis lapsele öelnud, et kui Neiuraas korralikult käitub, võib täiesti juhtuda, et Jõuluvana talle nukumaja toob. Siis kui õige aeg on, muidugimõista.

Eelmisel nädalal (või ilmselt juba pisut varem) õnnestus Neiuraasul lasteaiast tuulerõuged üles korjata, on teine praegu ilus ja roheline, nagu väike Shrek. Jäi praegu varakult vaheajale ning selleks, et tal kodus üksinda igav pole, jäi Tegelanegi lasteaiast koju. Eks nüüd ole vaid aja küsimus, millal noorem piiga rohetäpikuks digimuutub. Huvitaval kombel, on need aastalõpu tuulerõuged tuletanud mulle meelde 13-aasta taguse aja, mil mul endal õnnestus jõuluvaheaeg ja aastavahetus imekaunites rohelistes toonides vastu võtta. Tervitused endisele klassiõele ja suured tänusõnad pealekauba! Muidu põeksin praegu koos lastega.

Loodetavasti kohtume veel selle aastanumbri sees. Kirjutamiseni!

Sotsiaalne eksperiment, 140. päev

Ma nii tahaks öelda, et selle vahepealse aja jooksul, mil blogisse kordagi eksinud pole, olen lõpuks töö leidnud. Paraku on asjalood siiski sellised, et jätkuvalt otsin, saadan CV-sid ning ilmun – kui aeg seda nõuab – oma Töötukassa konsultandi juurde aru andma, miks ma ikka veel vastava ametiasutuse uksi kulutamas olen.

Töötukassa suunas mind oktoobris ühele koolitusele, mis kestis kokku pea kaks kuud ning neljapäeval jagati kõigile osalistele tunnistused pihku. Ma arvan, et jään natuke sellist kooskäimist taga igatsema, sest eelkõige pakkus koolitus mulle võimaluse koduseinte vahelt välja pääseda. Kõik muu, mida õppisime, oli lihtsalt boonuseks.

Ma ei tea, kuidas on teiste töötutega – kuivõrd meeleheitele ajavad neid nende konsultandid, aga mind tabas viimase kohtumise järel hetkeline madalseis. Nimelt rõhutas konsultant, et järgmisest kuust alates peab mulle sobima ükskõik milline töö, millele ta kandideerima suunab; tuleb saata rohkem CV-sid ning laiendama ametisoove. Eks ma saan aru – inimese pikalt töötuna hoidmine pole neile kasu(m)lik, ent kas mu konsultant tõesti arvab, et ma ei pinguta piisavalt?

Ma saadan CV-sid tööpakkumistele, millega mul on olnud varasem kokkupuude (klienditeenindaja) – olen käinud vestlustel ja osutunud ebasobivaks (maakas, kes sõltub bussiühendusest); pole vestlustele pääsenud ja olnud mõnel teisel põhjusel mittesobiv. Ning ei, ma pole CV-s märkinud, et blogi pean.

Paar korda olen kandideerinud kohale, millega kokkupuude on varasemalt olnud vaid väga põgus, ent mis on tundunud piisavalt põnevana ja annaks võimaluse ennast proovile panna. (Üldjuhul jään siiski realistiks ega püüa üle oma varju hüpata.) Näiteks, septembris otsis kohalik maakonnaleht uut arvamustoimetajat. Eks see koht oli üle mu võimete, aga ma tundsin, et sinna tuleb kandideerida. (Ega ma täitsa niisama tahtnud sinna tööle saada – kunagi ammu, gümnaasiumis, õppisin meediasuunal ning tegime toona kooli lehte lugusid ja vaatlesime artikleid ja mis kõik veel…) Ilmselgelt sai arvamustoimetajaks keegi, kelle võimed ning teadmistepagas talle selle koha tagasid, haaravamast eneseväljendusoskusest rääkimata. Samas, kutsuti mind vestlusele – äkki kõlbab reporteriks.

Ei kõlvanud. Eks siin oli mängus mitmeid asjaolusid – enese oskuste ülehindamisest ja päevapoliitika ning kohaliku omavalitsuse toimetamiste vähesest hoomamisest alates kuni puudulike juhilubade ja kahtlasevõitu välimuseni. Ent lõppkokkuvõttes andis sinna vestlusele pääsemine järjekordse kogemuse.

Praegu juurdlen konsultandilt saadud ülesande kallal – millised oleks need kolm ametikohta, millega laiendada oma tööotsinguid. Eelmise postituse all pakkus üks lugeja välja tugiisikuks hakkamise. Ma arvan, et seda kõlbab lisada küll. Kaalun ka raamatukoguhoidja koha otsimist, kuigi need lõpetamata õpingud kripeldavad ikka veel südamel. Pealegi, kui tõenäoline on, et Viljandimaal raamatukoguhoidjat otsitakse, seni pole küll ühtegi kuulutust silma jäänud. Kolmanda töösoovi kallal teen veel tööd.

Ja tegelikult toimib tõsiasi, et kui sul puuduvad tutvused, pole suurt šanssi tööd leida, saada sa neid CV-sid kasvõi igale kuulutusele.

Teie tüütu töötu,

Liisbet