Harjumatu vaikus

Nii veider on, kui mõlemad piigad on päeval lasteaias. Vali vaikus ümberringi, mida lõhestab vaid kella (häiriv) tiksumine. Kass on ka segi pööranud – ju ta igatseb laste järele – ning otsib rohkem kontakti. Oleks tal võimalus, poeks vist hambaaukugi, kohe nii kleepekas on teine.

Tüdrukute kodust ära olemine tekitab minus kohati letargiaseguse vabadusetunde, et oh! kus nüüd saab rahus tegutseda ja toimetada! ent samas ei suuda ma end sentimeetritki liigutada. Kerin erinevates tööportaalides kuulutusi läbi ja tõden, et ei sobi kuskile. Pooltele pakkumistele jääb kandideerimata kuna mul pole autojuhilube. Ülejäänud jäävad kõrvale, sest enamasti tahetakse kedagi spetsiifilise haridusega. Heal juhul leidub mõni üksik tööpakkumine, millele olen julgenud oma CV saata.

Mul oli mingi hetk idee, et võiksin näiteks kogemusnõustajaks õppima minna – lapse sünnitrauma ja puudega lapse vanemaks olemise pärast. Ent ma ei vaadanud asja suures pildis ja see mõte sai prügikasti lennutatud. Nagu need teisedki, suure õhina pealt genereeritud ideed.

järjekordne “hea mõte”, mis tegelikult kasutuks osutub

Tegelasel, kellest hiljuti lasteaialaps sai, läheb samuti kenasti. Õpetajate tagasiside on olnud (vägagi) positiivne. Lõuna ajal piiga küll eriti magada ei taha, aga nagu ma olen aru saanud, pole ta seni väga suurt draamat korraldanud ka. Küllap ta lõpuks harjub ja hakkab uinakuid tegema, tuleb lihtsalt aega anda.

Neiuraas tahaks väga Tegelasel abiks olla. Vähemalt nii ta räägib meile õhinaga, et läheb õe lasteaeda kaasa ning hakkab seal Tegelasele suppi söötma, riideid selga panema ja õues ringi kärutama. Meie tema vaimustust paraku ei jaga ning viime Neiuraasu järjekindlalt kohalikku lasteaeda.

Novembris ootab ees Tegelase puude uuendamine. Mingil määral on mul hirm, et äkki võtavad piigalt puude ära ja tunnistavad nõnda lapse imekombel paranenuks. Tobe hirm, aga üllatavalt hästi naha vahele pugenud. Tegutsema ajendas ka kui avastasin, et juulikuist neuroloogi juures käimist digiloos kirjas pole. Helistasin arstile ja kurtsin mure ära, selgitades, et ma oleks äärmiselt tänulik, kui epikriis süsteemi jõuaks. Praegu kaalun puudetaotlusele HNRK arsti ülesmärkimistki, sest äkki võib tarvis minna.

Kirjutamiseni!

Uus ja põnev

Sügisest tuleb meie igapäevaellu muudatus – Tegelane alustab lasteaiaga. Selleks, et elu ikka põnevamalt kulgeks, ei lähe piiga kohalikku lasteaeda. Neiuraas võttis selle uudise südantlõhestava nutuga vastu. Mulle jäi mulje, et ta on seni arvanud, et ta noorem õde hakkab temaga samas rühmas käima. Või siis vähemalt samas lasteaias. Ja nii ma püüan selgitada, et kallike, su õde on natuke teistsugusem kui teised lapsed (ja selles pole midagi halba!) ning ta ei saa sellepärast samas lasteaias käia. Nagu katkine grammofoniplaat ketran seda juttu.

Ma arvan, et kui Tegelase seisukord oleks pisut parem, kui ta oleks vähekenegi iseseisvam, siis me oleks ju võinud kaaluda ta kohalikku lasteaeda saatmist. Koos tugiisikuga, ilmselt. Mina võtsin asja väga rahulikult, püüdes elada päev korraga ent juuni lõpus sai Tegelase lasteaeda minemise plaan järsku hoo sisse. Vedas vist. Kui ma oleks sama moodi molutades jätkanud, alustanuks ma tõenäoliselt piigale lasteaiakoha otsimist millalgi sügisel. Iga korralik lapsevanem ju teab, et selleks hetkeks on kõik kohad lasteaedades täitunud.

Praegu on kibekiire paberimajanduse kordasaamise aeg. Lasteaed on olnud väga vastutulelik ja ma olen neile äärmiselt tänulik, et nad on nõus Tegelase vastu võtma.

Ainus asi, mis mind pisut painab, on see, et ma ei kujuta ette, kuidas Tegelane uues keskkonnas ja (tema jaoks) võõraste inimestega lepib. Mulle on seni paistnud, et ta tahab kohanemiseks pisut aega ning ta ei pruugi kõigiga (kogemus HNRK-st) täitsa rahulikult leppida. Muidugi ma muretsen. Ent see võib olla ka oskamatus leppida sellega, et ühel hetkel tuleb Tegelasest lahti lasta. Võib-olla on piiga hakkajam kui ma seda hetkel ette suudan kujutada.

Liisbet õpib lastest ühel hetkel lahti laskma, et nad iseseisvaks saaksid

Kindel on see, et meie pere jaoks on algamas uus ajajärk, millest saame midagi õppida. Küll see hirm lõpuks hajub, kui asjad sujuma hakkavad. Kirjutamiseni!